Minevik jõuab meieni lugude vahendusel. Nende lugude jutustamiseks kasutatakse kultuuris erinevaid vahendeid: sõnu, pilte, helisid. Nii moodustub ka meie ettekujutus möödunud aegadest nende erinevate informatsiooniliikide mõjul, mis meie teadvuses tervikuks põimuvad.
See, kuidas erinevad romaanid, filmid, ajalooraamatud, vanad fotod ja muu inimese ajalooteadvuses omavahel dialoogi astuvad on huvitav, kuid väga keeruline protsess. Niisamuti nagu suurem osa meist ei suuda tegelikult jälgida pidevat mõttetulva, mis meie peas ringleb, ei märka me ka kõiki neid lõputuid seoseid, mida meie aju maailmaga suheldes järjepidevalt loob. Ometi võivad katsed sellele protsessile tähelepanu pöörata, anda meile aimu sellest, kuidas me mineviku enda jaoks mõistetavaks muudame. Just seda, me käesolevas õppetükis teha proovimegi.
Ajalugu dialoogis erinevate tekstidega kultuuris. Edward von Lõngus "President Pätsi mitu nägu".
Kujutage näiteks ette, et keegi jutustab lugu küüditamisest. Selle loo kuulaja ei võta vastu ainult lausutud sõnu ja nende tähendusi. Kuulaja teadvus hakkab saadud informatsiooni omalt poolt täiendama nii piltide kui vahel ka helidega, lähendades seeläbi kuuldud lugu endale tuttava maailma kogemusele. Nii on inimesel lihtsam ühest küljest loo jutustajaga suhestuda ja samas aitab see ka kaasa informatsiooni paremale omandamisele. Näiteks kui jutustatud loo tegevuspaigaks on rongijaam, võib kuulaja silme ette kerkida pilt mõnest rongijaamast, kus ta kas ise on käinud või mida ta mõnelt pildilt on näinud.
Materjali selle visuaalse pildi loomiseks saab meie teadvus suures osas varasemast kultuurikogemusest. Võibolla on kuulaja näinud küüditamise kohta mõnda mängu- või dokumentaalfilmi; ehk hoopis on tal meelde jäänud mõned ajalooõpiku illustratsioonid või ajaloomuuseumi näitus, mis seda teemat käsitles. Kõik see hakkab paralleelselt antud loo kuulamisega saadud teabele täiendust pakkuma. Samas ei pruugi meie teadvus saada inspiratsiooni vaid n-ö ajalooliselt korrektsetest allikatest. Kui vanaema jutustab küüditamisest väikesele lapsele, kellel puudub varasem kokkupuude selle ajaga, siis võib too laps kuuldud mälestusele visuaalse keele leida näiteks muinasjuturaamatust. Nii võib kuuldud lugu tekitada mälupildi, kus lapseeas vanaema ilmutab end punamütsikesena, küüditajad aga näevad välja nagu kurjad hundid.
Pöörates tähelepanu sellele, mis toimub meie teadvuses, kui me kuulame mõnda lugu möödunud aegadest, saab selgeks, et inimese ajaloomälu ei ole vaid informatsiooni talletamise varasalv, vaid ühteaegu ka loominguline mehhanism, mis pidevalt omavahel erinevaid mineviku tõlgendusi kombineerib, neid ühest kultuurikeelest teise tõlgib ja seeläbi ka uusi lugusid loob. Niisiis on mäletamine loominguline tegevus – seda nii indiviidi kui ka kultuuri tasandil.