Akadeemiline ajalookirjutis võib olla mineviku esitamiseks küll kõige objektiivsem viis, kuid on mitmeid elu aspekte, mille vahendamiseks sobivad ehk teised kultuurikeeled paremini. Nii näiteks võib ajalooõpik anda selge ülevaate lahingukäikudest sõjas, kuid see, mida tähendas osaleda selles sündmuses sõdurina, jääb selliste tekstide puhul pigem hoomamatuks. Just ajaloo pöördepunktide, vastuoluliste sündmuste ja mineviku traumaatiliste kogemuste mõtestamiseks pöörduvad inimesed sageli kunstikeelte poole.

Kunstitekstid võimaldavad vahendada emotsioone, atmosfääri, taasluua kadunud maailm oma detailirohkuses, keskenduda igapäevaelu kogemusele jpm. Inimese ja kunstiteksti vaheline suhtlus põhineb suuresti empaatial. Just seetõttu võimaldab kunst meil läbi tegelaste silmade kanduda minevikku ja loob illusiooni justkui meile antaks võimalus näha möödunud aegu täpselt sellisena nagu need toona olid.

Ka Stalini ajast on loodud lugematul hulgal kunstitekste – nii neid, mis kujutavad seda perioodi revolutsioonilise ja võidukana, kui neid, mis jutustavad tolle traagilise ajastu õudustest. Kõigil neil on meile midagi õpetada tolle ajastu kohta. Senikaua, kuni me ei unusta et tegu on autori subjektiivse loominguga, mis on sõltuv tema vaatepunktist, teose loomise kontekstist ja kunstikeele väljendusvahenditest – võivad kunstitekstid olla asendamatuks täienduseks mineviku mõistmisel akadeemilise ajaloo kõrval.

infoVaata seda lehte tahvlis või lauaarvutis, siis saad lahendada ka põnevaid ülesandeid.