Toomas Hendrik Ilves Tartu rahu aastapäeval: “Kõigil on õigus tähistada oma võite ja mälestada oma kaotusi.” Kas olete selle seisukohaga nõus? Kuidas peaks käituma paikades, kus keegi mälestab? Kas avalikus ruumis paiknev mälestuspaik peaks automaatselt olema ka pühalik paik? Kuidas suhtute iisraeli autori Shahak Shapira projekti Yolocaust?

aeg ja lugu kultuuris

Arutledes mälu üle, ei saa mööda unustamisest, mis on õigupoolest üks mälu toimimise eeldus. Mälu on alati valikuline ja selleks, et oluline säiluks, tuleb muul minna lasta. Kultuurimälu puhul juhtub aga sageli, et kord justkui unustatu meenub hiljem uuesti, muutub taas tähenduslikuks ja huviväärseks. Üheks sellise protsessi näiteks on traumaga seotud painavate mälestuste allasurumine vahetult traumale järgnenud perioodiks, et neid hiljem teraapilisel või muul eesmärgil mõtestada. Küüditamised ja teised stalinismi-ajastu repressioonid on üheks selliseks valusaks episoodiks eestlaste minevikus.

Just selliste traagiliste mälestuste pinnalt tekivad aga sageli mälukonfliktid, eriti ühes paigas või lähestikku elavate erinevate mälukogukondade vahel, kes jutustavad ühisest minevikust lugusid erineval viisil ja erinevast vaatepunktist. Selliste konfliktide ületamiseks ongi oluline teadvustada, et igasugune lugu konstrueeritakse mingisugusest vaatepunktist. Sellest teadmisest lähtudes on lihtsam erinevate vaatepunktide ja jutustamisviiside vastastikune tunnustamine. Sama oluline on kogemuses kõikide erinevuste kõrval ja kiuste ka sarnasuste märkamine ja välja toomine - kasvõi lapse maailma avastava pilgu läbi. See aitab leida dialoogipunkte siin ja praegu elajate vahel.

Kas ka “Seltsimees laps” võib osutuda konfliktseks tekstiks? Miks? Kas romaan ja film erinevad selles osas?

Üheks vahendiks, millega minevikust mäletamisväärset esile tõstetakse, on avalikus ruumis paiknevad monumendid. Oma füüsilise pikaealisuse tõttu satuvad monumendid ikka olukorda, kus väärtused ja tähendused, mida need algselt vahendama mõeldi, on kaotanud oma aktuaalsuse ning monument peab suhestuma täiesti uue sotsiaalse, poliitilise ja kultuurilise kontekstiga. See tõdemus võib kaasa tuua soovi monument hoopis muuseumisse paigutada ja mälupaik kas hävitada, ümber kujundada või ümber nimetada. (Kas oskate oma kodukohast näiteid tuua tänavate, koolide või teiste asutuste ümbernimetamise kohta?) Digiajastu on muuhulgas tänuväärne selle poolest, et pakub ka vähemuses olevatele mälukogukondadele enam võimalusi oma lugusid jutustada, kasvõi olemasolevate materjalide remiksimise -  tükkideks lõikamise ja teistsuguseks tervikuks kokkupanemise - teel.

Lisamaterjal
infoVaata seda lehte tahvlis või lauaarvutis, siis saad lahendada ka põnevaid ülesandeid.