Kuidas me teame, mis toimus enne meie sündi maailmas? Me ei ole kunagi külastanud Vana-Roomat ja ometi on pea igalühel meist mingi arusaam tollasest elust. Samuti suudame ette kujutada, kuidas viikingid välja nägid, kuigi nad pole juba pikki sajandeid meredel seilanud ning mõeldes Teise maailmasõja peale võime kogeda nii tugevaid emotsioone, justkui oleksime ise toonased sündmused läbi elanud. Kõik see annab aimu, et kuigi minevik on möödas, ei ole ta ometi kuhugi kadunud. Minevik elab edasi lugudes, mida inimesed möödunud aegadest jutustavad.
Kõige olulisem roll mineviku vahendamisel lugude kaudu on ajaloolastel. Allikad, mida ajaloolased uurivad ning mille kaudu minevikku mõista püüavad, võivad olla väga erinevad: ehitised, tööriistad, ehted, dokumendid, fotod, helisalvestised jne. Sõltumata allika liigist on ajaloolase uurimuse tähtsaim töövahend just nimelt lugu, mille kaudu ta oma töö tulemuse maailmale edastab. Protsess, mille käigus minevikule antakse loo kuju, toob endaga kaasa aga mitmeid muutusi.
Esiteks eeldab iga lugu valikut – mida võtta, mida jätta. Minevikku ei ole võimalik mahutada ühte jutustusse kogu selle mitmekülgsuses. Seetõttu peab iga ajaloolane suutma eristada olulist vähemtähtsast ning looma eraldiseisvatest näidetest üldistusi.
See, mida ajaloolane peab oluliseks ning mida mitte, sõltub tema kaasaja väärtushinnangutest. Käesolevat ajahetke tajutakse sageli kui loogilist lõpp-punkti mineviku sündmustele. Seetõttu satuvad ajalookirjutisse just need seigad, mis n-ö meid tänasesse päeva toonud on, jättes kõrvale kõik muud minevikus eksisteerinud ajaloorajad.
Lisaks ajastu perspektiivile on iga lugu paratamatult mõjutatud ka oma autori vaatepunktist. Ajalookirjutis ei ole vaid uurimistöö tulemusel avastatud faktide rittaseadmine. See, mil moel ajaloolane neid fakte kirjeldab ja millise tõlgenduse neile annab, mõjutab seda, millist arusaamist minevikust vahendatakse.
Mineviku tõlgendamine ei ole aga ainult ajaloolaste pärusmaa. Püüd mõista, mis oli maailmas enne meid, on inimesele loomuomane. Peamine erinevus professionaalse mineviku tõlgendamise ja n-ö tavakasutuse vahel seisneb eelkõige infoallikate valikus ning ka allikakriitilisuses. Inimese minevikupilt moodustub väga erinevate infokanalite vahendusel. Ajaloolase tehtud töö, millega me näiteks koolis ajalootunnis kokku puutume, mängib tolles pildis küll olulist rolli, kuid on siiski vaid väike osa kirevast ajalookultuurist, mis meid igapäevaselt ümbritseb.
