Minevikuainelisel filmil võib küll olla ajastutruu nähtav ja kuuldav ilme, kuid sisuliselt on iga tekst paljuski oma loomise ajastu nägu. On täiesti tavaline, et minevikus üks kord juhtunud sündmusel on kultuuris pea lõputult erinevaid esitusi, erinevaid ajalugusid.
See, milline lugu just praegu kõige veenvam tundub, on paljuski võimu küsimus. Olete ehk kuulnud väljendit “ajalugu jutustavad võitjad”? Seegi osutab asjaolule, et minevikust jutustatakse eelkõige olevikus võimul olijate ideede ja ideaalide vaatepunktist.
Üsna tavaline on, et parasjagu domineeriv käsitlus mõjub ainumõeldava ja loomulikuna, teise mälukogukonna või teise ajastu tõlgendused aga näivad kallutatud. Jagatud ja n-ö loomulikustatud arusaama minevikust kujundavad lisaks tekstidele ka haridusasutused, meedia, teised institutsioonid ja ajalookultuur laiemalt.
Semiootik Andreas Ventsel on kirjeldanud, kuidas oma võimu strateegiliseks kinnistamiseks kasutatakse tihti lugusid, mis seovad aktiivses kultuuri- või ajaloomälus oleva sündmuse või tegelase mingisuguse hetkel aktuaalse infokilluga.