Ühine mälu ehk kultuurimälu tagab kultuuri liikmete kokkukuulumistunde. Suur osa selle kujunemises on erinevates kultuurikeeltes mineviku kohta jutustatud lugudel, mida kõik tunnevad. Kultuurimälul on kaks omavahel tihedalt seotud ülesannet: talletamine ja loomine. Talletamine ei viita seejuures minevikuseikade ja tekstide ladustamisele muutumatul kujul. See olekski õigupoolest võimatu, sest talletamine põhineb kordamisel, aga kultuuris toob iga kordus paratamatult kaasa ka muutuse. Üheks põhjuseks on eelmises peatükis osutatud jutustaja subjektiivne vaatepunkt. Teiseks on asjaolu, et pidevalt muutuv kultuurikontekst mõjutab lugude tõlgendamist. Just taoliste muutuste tõttu on kultuuris säilitamine ühtlasi loomine, mälupildile uute tahkude lisamine, seni varjatud kihtide esiletoomine ja teiste unustamine. Kõikide muutuste kõrval jäävad oluliste lugude mõned katked aga korduma ja nii tuntaksegi kultuurikaanonisse kuuluvaid tekste üldjuhul mõne üksiku fragmendi põhjal.
Kultuuri võib vaadelda kui omamoodi polüglotti, kes suhtleb paljudes erinevates keeltes. Seejuures on keelte omavaheline tähtsuse järjekord periooditi muutuv. Gutenbergi revolutsiooniline leiutis tõi trükisõna maailma vahendamise keskmesse. Tänapäeval aga kujundavad meie arusaama minevikust üha enam filmid, videod ja erinevad internetist pärinevad digitaalsed allikad eelkõige visuaalses keeles. Kui mõni algselt kirja pandud lugu ekraniseeritakse ehk filmiks saab, võime seda kirjeldada tõlkimisena kirjanduskeelest filmikeelde. Just sellised kultuurikeelte vahelised tõlked on üks olulisemaid viise, kuidas kultuur minevikku loovalt ning kaasaja kultuurikandjat kõnetavas vormis mälus hoiab.