Lugu seltsimees lapsest põhineb küll Leelo Tungla mälestustel, kuid sealjuures ei tohiks unustada, et tegu on siiski ilukirjandusliku teosega. See tähendab, et väike Leelo, keda kohtame raamatu lehekülgedel ei ole võrdne päriselt eksisteerinud inimesega, vaid on ennekõike kirjandusteksti tegelane, kellele nendes romaanides on antud jutustaja roll. Nii peab väike Leelo (kes esimese romaani alguses on kolme ja poole aastane) loo terviklikkuse huvides lugejale jutustama ka asjadest, millest nii väikene laps tõenäoliselt teada ei saanud või andma edasi vestlusi, mida kirjanik Leelo Tungal ise tõneäoliselt ei mäletanud. Töötades romaanide kallal otsis autor sageli abi näiteks arhiividest ja perekonnaliikmete vahelisest kirjavahetusest, et saada paremini selgust toonastest sündmustest.
Nii põimuvadki selles tekstis ajaloolised faktid, isiklikud mälestused ja muidugi ka ilukirjanduslik fantaasia. Lapse kasutamine jutustajana on ilukirjanduses levinud kunstiline võte. Väikese inimese vahetu ja siiras pilk maailmale võib kunstitekstide puhul omada mitmeid eesmärke. Suutmatus ümbritsevat lõpuni mõista, võib anda ühest küljest koomilise efekti. Samas võib nende puhtus ja siirus, millega nad lähenevad maailma pahupoolele tekitada hoopiski ka hirmu ja õõvastust. Just seda võime korduvalt kogeda ka „Seltsimees lapses“, kus lugeja paljudes olukordades ei tea, kas naerda või nutta.