Lugege läbi lõik romaanist “Seltsimees laps ja suured inimesed”
„Tata, appi!“ hüüdsin kõigest jõust. Samal hetkel haaras must mees mul õlgadest kinni ja raputas nii kõvasti, et väike roosa marmoralbum kukkus mul kaenla alt maha. Mees haaras selle pihku ja pühkis varrukaga kaanelt pori. Püüdsin albumit enda kätte saada, kuid mees tõukas mind nii, et oleksin äärepealt istuli kukkunud.
„Mida see siis tähendab?“ seisis äkki tata mu kõrval, käed rusikas. Ka mõlemad ta sõbrad põrnitsesid musta meest nii tigedalt, et see näis korraks kohkuvat.
„Uurija Varik,“ lausus ta rutakalt ja näitas sõrmega minu poole. „See väntsakas tahtis asitõendiga jalga lasta!“
„Mis, kas vene julgeolek on hakanud juba pisikesi lapsi ka piinama?“ küsis Ratsasõidu-Jaan.
„Öelge aitäh, et ma asitõendite hävitamise ärahoidmiseks relva ei kasutanud!“ muigas uurija. „Ma oleks võinud selle väntsaka kohapeal maha lasta ja ükski koer poleks ka haukunud!“
Ajasin käed õieli ja tata võttis mu sülle.
„Ära nuta, tüdo,“ ütles ta lohutuseks, ja seepeale hakkasid mul just pisarad silmist jooksma – enne justkui polnudki aega nutmisele mõelda.
„Ära luba mustal mehel minu albumit vaadata!“ luksusin läbi nutu tatale kõrva sisse. „Tead küll: seal on mitu pilti, kus ma olen täitsa alasti… Naba paistab ja kõik…“
Aga juba oli uurija Varik väikese roosa marmoralbumi lahti löönud ja lehitses seda veel raevukamalt kui memme-tata pildialbumeid..
„Leelo 2 kuud… Leelo pooleaastane… Leelo 2 a…“ luges ta mõnitavalt. Mees uuris albumit algusest lõpuni mitu korda, nagu võiksid pildid vahepeal muutuda. Aga kõik jäi ikka samaks: esimestel lehtedel olid need häbiväärsed pildid, kus ma lesisin ihualasti vanaema Mari kootud ruudulisel tekil ja viimastel fotodel vaatasin vastu korralikult, tutt peas ja mamma heegeldatud kleit seljas.
„Mida kuradit?...“ Uurija Varik sülitas ja raputas vihaselt väikest roosat marmoralbumit – aga õnneks oli memme kõik pildid hästi korralikult kinni kleepinud, nii et ükski neist ei tulnud lahti ega pudenenud porri.
„Säh!“ viskas ta albumi tata kätte, pöördus ümber ja läks midagi lisamata pikkade sammudega oma auto poole.
„Ära sa tädi Annele küll ütle, et must mees nägi pildi peal mu naba! Ja palja pepuga pildist ära räägi ka,“ sosistasin tatale. „Eks ju?“
„Ei räägi, ausõna!“ lausus tata hästi vaikselt ja naeris veel tasemini. Seda naeru ma tundsin ja oskasin kaasa teha: nii naeris vana indiaanlane kuuvalgel ööl lõvikoopa lähedal kahvanäo jälge märgates: hh-hh-hh…
(Leelo Tungal „Seltsimees laps ja suured inimesed“. Tallinn: Tänapäev 2016, lk 147-148.)