Kuidas kunstitekstid minevikku vahendavad?

Martti Helde "Risttuules" (2014)

„"Risttuules" on 2014. aastal linastunud dokumentaalsel ainesel põhinev Eesti eksperimentaalne ajalooline mängufilm, mis käsitleb 1941. aasta juuniküüditamist. Filmi lavastaja on Martti Helde. Filmi stsenaarium võitis 2010. aastal Eesti Filmi Sihtasutuse, Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Rahvusringhäälingu "Eesti mälu" programmi dokumentaalfilmide konkursi.“

„1940. aastate algul oli Tartu ülikooli filosoofiatudeng Erna õnnelikus abielus väikese tütre ema. 27-aastase naise perekond küüditati koos tuhandete eestlastega Siberisse ühel 1941. aasta juuniööl. Tema mees saadeti vangilaagrisse, Erna koos tütrega lähetati Siberi asustamata aladele. Ajaloolise mängufilmi aluseks on Erna päevikumärkmed, aga ka küüditamisest rääkivad kirjad, mälestused, arhiivimaterjalid, joonistused, fotod ja intervjuud. Erna jaoks peatus aeg sel hetkel, kui ta oma kodust vägivaldselt ära viidi. Aja peatumisest lähtub ka filmi audiovisuaalne lahendus (tableau vivant): kaadris on inimesed tardunud, kolmemõõtmelises pildis liigub vaid kaamera.“

Allikad:

• Eesti Filmi Andmebaas
• Wikipedia

Armando Iannucci "Stalini surm" (2018)

„Režissöör Armando Iannucci suunab filmikaamera sündmustele, mis eelnevad ja järgnevad vahetult Stalini siit ilmast lahkumisele. Meie silme ees avaneb absurditeater ja võimuvõitlus, mida tuleb oma silmaga näha, et seda uskuma jääda.

On aasta 1953. Stalin on pealtnäha hea tervise juures ja tema pea katkematu terror oma riigi kodaniku suhtes ei rauge, Siberisse suunduvad rongid on rahvast pungil ja pahaendeliste majade pahaendelistes keldrites kajavad hirmutavalt sageli revolvrilasud. See idüll lõpeb aga järsult ühel hommikul, kui Stalini lähikondlased leiavad Isakese põrandalt „omaenda ebaväärikuse loigus“. Aga tema lähikonnal, kuhu teiste seas kuuluvad seltsimehed Malenkov, Hruštšov, Molotov, Beria, Žukov ja teised (unustada ei tohi ka Stalini joodikust poega Vassilit ja kalestunud tütart Svetlanat), ei ole põhjalikumaks leinamiseks aega. On vaja asuda otsustavalt tegutsema, et tagada endale hea ja turvaline äraolemine võimalikult kõrgel positsioonil ka uue võimu ajal, võib-olla isegi selle absoluutses tipus. Aga peaasi, et maine teekond enne seda ootamatult ei katke…“

Allikas:

Timo Diener „Sünopsis“

FILMI TREILER:

Anatoli Rõbakov „Arbati lapsed“ (1987)

Rõbakov kirjutas oma tuntuima teose "Arbati lapsed" ja lubas seda levitada samizdati kaudu 1960-ndatel. Teos ilmus trükis alles 1987, kuigi seda oli püütud avaldada juba 1966 ja 1978. Mõlemal korral peatati raamatu avaldamine viimasel hetkel. "Arbati lapsed" on tetraloogia esimene raamat, ülejäänud sellesse kuuluvad romaanid on "1935 ja järgmised aastad" (1989), "Hirm" (1990) ning "Tuhk ja tolm" (1994). Tetraloogia tegelane Saša Pankratov on osalt autobiograafiline.

Anatoli Rõbakovi romaan jälgib Moskva südames Arbatil üleskasvanud 20-aastaste noorte inimeste elu ja käekäiku 1933.-34. aastal. Romaan pälvis tähelepanu sellega, et esimest korda vene nõukogude kirjanduses kujutatakse ulatuslikumalt ja süvenenumalt Stalini kuju ja isikukultuse tekkimist.

Allikas:

Wikipedia 

KATKEND ROMAANIST:

Nõupidamisega jäi Stalin rahule. TEMA ei esinenud seal mitte ainult kui Moskva rekonstrueerimise initsiaator ja organiseerija, TEMA säilitas Venemaale selle linna, mille nimi on kallis igale vene inimesele. […] Aga nagu alati, kui TEMA oli demonstreerinud oma erakordsust, valdas teda terav üksindustunne. Nemad tõusevad püsti ja plaksutavad käsi, aga nad ei armasta teda, nad kardavad teda, seepärast tõusevadki ja plaksutavad. Palju suurema mõnuga, juubelduse ja rõõmuga tallaksid nad teda, mahapaisatut, porri. Nad ei saa, ei taha nõustuda tema üleoleku, tema erandlikkuse, tema ainulisusega. Nende jaoks on ta pooliku haridusega seminarist, madalalaubaline plebei. Isegi „võitluskaaslased“ kardavad tema võimu tugevnemist, targutavad kollektiivsest juhtimisest, Keskkomitee osast, hoiavad varuks Pokrovski „õpetust“´, mis eitab isiku osa ajaloos, soovivad sellega pisendada eeskätt TEMA rolli partei ajaloos, Venemaa ajaloos.

See ei lähe neil korda. TEMA ei loo mitte ainult Venemaa uut ajalugu, vaid ta töötab välja ka ajalooliste sündmuste hindamise uued kriteeriumid – ainult sel kombel on võimalik tagada nüüdsete ja tulevaste sugupõlvede õige hinnang epohhile, TEMA epohhile.

Caesar ja Napoleon ei saanud keisriks mitte auahnusest, vaid ajaloolise paratamatuse tõttu. Ainult Caesar oma ainuisikulise võimuga oli suuteline tagasi tõrjuma barbareid, ainult keiser Napoleon võis alistada Euroopa. Kõrgem võim peab olema keiserlikult ülev, ainult niisugust võimu austab rahvas, ainult niisugusele ta alistub, ainult see hirm suudab sisendada rahvale hirmu ja lugupidamist. Vene ajalooteadus kujutab Ivan Julma kurjategijana. Tegelikult oli Ivan Julm aga suur riigimees, ta ühendas Venemaaga Kaasani, Astrahani ja Siberi, esimesena Venemaa ajaloos, aga võib-olla mitte ainult Venemaa ajaloos seadis ta sisse väliskaubanduse monopoli, esimesena vene tsaaridest tegi ta põhiprintsiibiks riikluse printsiibi: kõik allugu riigi huvidele. Bojaarid takistasid võimsa tsentraliseeritud riigi loomist, ja seepärast polnud Julma viga mitte selles, et ta hukkas bojaare, vaid selles, et ta hukkas neid veel vähe, et ta ei hävitanud nelja peamist bojaarisuguvõsa juurteni. Muinasrahavad olid selles mõttes ettenägelikumad, nad hävitasid oma vaenlasi kolmandast ja neljandast põlvest saadik, täielikult ja igaveseks. […]

Peeter Esimene oli suur valitseja, ta lõi uue Venemaa. Aga mida kirjutab Peetrist Pokrovski? Siin need read on: “Peeter, kelle libekeelsed ajaloolased on ristinud Suureks, pani oma naise kloostrisse, et abielluda Jekaterinaga, kes enne seda oli ühe pastori toatüdruk Liivimaal. Oma poega piinas ta iseoma käega ja käskis ta siis salaja hukata Petropavlovski kindluse kasematis… Ta suri süüfilise tagajärjel, olles eelnevalt nakatanud ka oma teise naise…“ Ja ongi kõik, mida Pokrovski näeb Peetris! […]

Pankrovski antimarksistlik „ajalooline“ koolkond tuleb pihuks ja põrmuks lüüa. Lenini autoriteet peab teenima seda, mida on parteile tarvis täna ja mis võib ära kuluda homme. Ja Lenini autoriteedi peab pärima tema järglane. Stalin, see on Lenin täna . Kui Stalin sureb, siis tema järglast hakatakse nimetama Staliniks täna. Ainult nii võib luua võimu murdmatu järjepidevuse, tema igavese vankumatuse ja püsivuse. […]

Ajalukku peab alles jääma ainult see, mis teeb Stalini tänaseks Leniniks. Peamine ülesanne on luua võimas sotsialistlik riik. Selleks on vaja tugevat võimu. Stalin on selle võimu juht, tähendab, tema seisis koos Leniniga selle võimu lätetel, juhtis koos Leniniga Oktoobrirevolutsiooni. […] Kas see on Ajaloo võltsimine? Ei, ei ole. Oktoobripöörde teostas partei, ja mitte Pariisis, Zürichis ja Londonis elavad emigrandid. Justnimelt partei tagasihoidlikud reatöötajad, nemad viisid massid otsustaval hetkel võitlusesse, revolutsiooni tegema, seejärel revolutsiooni kaitsma.

Anatoli Rõbakov „Arbati lapsed“. Tallinn: Eesti Raamat 1988, lk 142-144

Andrus Kivirähk "Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed" (1995)

Ivan Orav on eesti kirjaniku Andrus Kivirähki loodud kirjanduslik tegelane, kes kerkis esile 1992. aastal Eesti Päevalehe huumorirubriigis ning kelle fiktiivsed mälestused on ilmunud raamatuna pealkirja all "Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed" (1995). Oma mälestustes meenutas ta nii sõjaeelse Eesti Vabariigi kui ka Nõukogude okupatsiooni aega, tehes seda kõike pseudoajaloolise absurdihuumori võtmes. Orav on jäänud alati tõsimeelseks Eesti patrioodiks, võidelnud Nõukogude võimu ja selle sabarakkudega ning teda kartis kogu EKP Poliitbüroo eesotsas Johannes Käbiniga.

Allikas:

Wikipedia

KATKEND TEOSEST:

Koos Nõukogude võimuga saabusid Eestisse ka nuhid. Küll neid oli palju! Pikki ja peenikesi, pakse ja lühikesi. Nad sagisid igal pool, piilusid möödakäijatel üle õla ja kandsid keelt. Kõige suurem nuhk, keda ma nägema juhtusin, oli viiskümmend meetrit pikk. Ta luuras maailmaruumi ning kirjutas pidevalt kaebusi, et Kuu peal ei austata Stalinit. Aga oli ka tillukesi keelekandjaid, need pugesid hambaharjale ja vahtisid sulle suhu. Mõni maskeerus imikuks, kräunus vankris, aga kui sa teda lohutama läksid, tõmbas sipupükstest fotoaparaadi ja jäädvustas su mikrofilmile. Ühesõnaga, kõik praod ning pilud olid nuhke täis, tõstsid solgiämbri kaane - seal luuras üks, panid kaane kinni - ja sinna otsa volksas teine. Justkui konn. Küll oli vastik.

[…]

Käisin kogu korteri läbi ja pritsisin mürki igasse nurka. Küll oli minu juurde NKVD-lasi siginenud! Nüüd langesid kõik rabinal põrandale, silmad pahupidi. Riidekapi tagant leidsin terve pesa, nuhid olid seal soojas kohas koguni poeginud ja tillukesed NKVD-lased, kellel alles roosa saba taga lohises, roomasid mööda tapeeti nagu lutikad. Ja kui palju musta nad olid teinud! Küürisin kogu elamise märja lapiga üle, pühkisin NKVD-lased kokku ja viskasin prügikonteinerisse. Pärast oli toas kohe puhtam õhk.
"Hea et juhtus vanakuu aeg olema," mõtlesin. "Nüüd nad ei sigi nii kiiresti."
Edaspidi sai mul harjumuseks igal õhtul korter üle vaadata ja putukamürgiga sisse määrida. Alati leidsin ka mõne NKVD nuhi, kes mind kuskilt pimedast urkast ehmunult jõllitas. Valasin talle aga pudelist pähe ja ei kartnud enam midagi.

Andrus Kivirähk "Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed". Tallinn: Kirjastus Varrak 2018, lk 62-64

Enn Vetemaa "Pillimees" (1967)

„Enn Vetemaa alustas kirjanduslikku tegevust luuletajana, hiljem on ta avaldanud ka (lühi)proosat, näidendeid, stsenaariume ja tõlkeid. Tema teise lühiromaani „Pillimees“ (1967) peategelane analüüsib oma aastatetagust teguviisi ja otsuseid, sest Stalini ajal saatis ta enda kirjutatud laimuartikliga hukatusse oma õpetaja. Oli see reetmine tahtlik või tahtmatu, kelle lunastada on süü – milliste painetega tuleb inimestel Eesti NSVs edasi elada?“

Kirjandusteadlane Jaan Undusk: „„Pillimehe” peategelane luuletaja Ruuben Illime on elukutseline joodik ja tema lugu on pihtimus sellest, kuidas ta 1949. aasta kosmopolitismivastases kampaanias reetis oma vana õpetaja, kirjandusteadlase. Juba teose stiil, dostojevskilik minavormis enesepiitsutus, mõjus poliitiliselt alandavana. Isikukultuse aega oli ju väljastpoolt pekstud küll, aga kaasajooksiku vaade sisemusest laskis stalinismi paista kodumaa kestva olekuna. Ei juhtunud suurt midagi: oli vaid tagasihoidlik palve hinnata oma õpetaja seisukohti. Edasi toimis süsteem ise kuni õpetaja küüditamiseni. Vetemaa ründab süsteemi tema armetuse kaudu: ei ole mingit uhket KGB-d, on vaid väikesed inimlikud nurjatused oma summaarses vägivallas. Küüditamine on labane nagu vangistamishetkel rabanduse saava õpetaja kuseloik. Suur Isamaasõda ei teinud mehi meesteks, vaid rikkus nad ära: iga naga harjus kätt kabuuril hoidma. „Pillimeheski” on mängu ja aforistlikkust, kuid tema põhisõnum on masendus. Ühiskond kui masendus.“ 

Allikad:

• Eesti lugu: raamatu tutvustus. — Enn Vetemaa „Monument. Pillimees“ 2009. Eesti Päevalehe sari „Eesti lugu“.
• Jaan Undusk „Eesti lugu: Enn Vetemaa "Monument. Pillimees"“

KATKEND TEOSEST:

Taani Kuninga aed on mu lemmikpaiku. Seal läheduses on timuka maja, ja kõik kummitustega seotud kohad tõmbavad mind juba lapsepõlvest saati. Sellistes kohtades tuleb mulle – viimasel ajal küll üha harvemini – tunne, mis kirikus kohe mitte ei tule. Näib, et tontidega on mul paremad suhted kui inglitega. Vana linnamüür, millel kükitavad krimpsus nägudega reatondid, salapärased kumad seinaorvadest, kuhu on müüritud truudusetud abikaasad, tornid sinna aheldatud vangidega, - pargipingil istudes võin ma neisse peaaegu uskuda.

Kuid ei, täna ma Taani Kuninga aeda ei lähe. Halva tujuga pole mõtet timuka maja läheduses uidata. Pärast seda kunagist kõnet Kirjanike Liidus, millest ma hipodroomil ja ka hiljem ära öelda ei saanud, lonkisin nagu tänagi Toompeal. Vastik ja rõske oli, kõik liimerdas poris; isegi iidsed pärnad, mis mulle alati meeldinud on, äratasid tookord jälestust: nende pahklikud korbatanud tüved meenutasid hiiglaslike ardenni tõugu hobuste raiast moonutatud jalgu. Istusin pingile ja tahtsin end toimunust vabaks mõelda, kas või tontide abiga, kuid sellest ei tulnud midagi välja; ma ei uskunud nüüd enam, et kõik need koosolekud ja kõned on ainult mööduv kampaania, millel pole erilist tähtsust, mis unustatakse ja millest on kasulikum osa võtta. Just selle mõttega olin ma end lohutanud… Silme ette kerkisid esimestes ridades istujate näod. Need olid mulle mällu sööbinud nagu karnevalimaskid, mis – olgu nad kurvad või rõõmsad – on ennekõike ikkagi võltsid. Ning saali hauavaikust kuulsin ma ka; ei, mitte hauavaikust, sest seda rikkus üks hääl: minu enda oma. See hääl rääkis kiiresti ja soravalt, hääldas vastikult libedasti võõrsõnu… „renegaatlus“, „formalism“, „kosmopolitism“… Terve eelmise öö olin mõelnud, et ma takerdun Karrikut süüdistades, lähen sassi ja ei saa lõpuks sõnagi suust. Ma isegi väikselt nagu lootsin sellele: mis nad ikka teevad, kui näevad, et inimene lihtsalt ei saa!

Muidugi ma sain! Väga hästi sain. Võib-olla arvas timukas, kes kunagi siin lähedal elas, enne oma esimest tapatööd, et tema kah ei saa hakkama, et ta närvid ütlevad üles. Kuid ei! Otsekui iseenesest tõuseb timuka mõõk, kui pea pakul lööki ootab… Võrdlus on muidugi kohatu, aga uskuge, head inimesed, et hetk, mis kõik otsustab, toimub alati teost palju varem, ja pärast ei oska öeldagi, millal nimelt… Jah, täna pole mõtet timuka maja vahtida.

Enn Vetemaa „Monument. Pillimees“. Eesti Päevalehe sari „Eesti lugu“ 2009, lk 117-119.

Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan“ (2017)

Luuletaja Veiko Märka: „Romaanis „Serafima ja Bogdan“ panevad kommunistlik ideoloogia ja tarbimisühiskonna mentaliteet seljad kokku, et hävitada kolm sajandit vastu pidanud pärimuskultuur. 2017. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitnud Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan“ on ennekõike raamat kohanemisest, võimalikult edukast ellujäämisstrateegiast nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil. Kohanemise teeb spetsiifiliseks tõik, et tegevus toimub peamiselt Peipsiveere vanausuliste venelaste sfääris.

Kuna kaksikutest nimitegelaste sünniaasta peaks olema 1927 ja üsna palju tuleb juttu ka nende eakaaslastest, püsib fookus põhiliselt sõjajärgse nooruse elul ja vaadetel läbi nelja aastakümne. On alanud uus aeg, kus segunevad kommunistlik ja vanausu mentaliteet: starover’id loevad „Kommunistliku partei manifesti“ ja miilits lööb oma pulmas risti ette. Küladesse ilmub uusasukaid nii siit- kui sealtpoolt Peipsit, kohanevad nemadki ja harjutakse nendega.“

Allikas:

Veiko Märka „Õnnistatud ja neetud Peipsiveer“

KATKEND TEOSEST:

Kolhoosikord laotub üle Eesti nagu paks hall lumekiht. Levinuimaks riietusesemeks on saanud vatijope, tumehall vormitu riietusese, mida kannavad nii naised kui ka mehed. Jalavarjudeks on sootud kirsasaapad, nii et kaugelt vaadates saabki inimeste sugu eristada selle järgi, kas peas on kaheksakandiline nokkmüts või rätt. Talvel, kui külma eest kaitseb karvane kõrvikmüts, ei ole sedagi erinevust.

Kui talupidajate maksukoormus on üle igasuguste võimete, siis kolhoosniku maksud on just võimete piiril, nii et rahakopikat kellelegi naljalt kätte ei jää. Rangelt loetakse, mitu kariloomakodus olemas – paremal juhul võetakse üleliigne loom ära ja tehakse trahvi, halvemal juhul saadetakse omanikud vangimajja ja sealt Siberisse – suurküüditamine pole ainus võimalus külmale maale sattuda.

Talviti veetakse mehi metsatööle. Veel kaua meenutavad Voronja mehed tühjaks küüditatud küla Läti piiri ääres, kus nad olid kolm nädalat peavarju leidnud. Elaniketa majad, millelt viidud aknaklaasid, toidunõud ja paremmööbel – tõesõna, nagu koolnute maa. Lumi pole kereni, suurte lõkete niiske ümbrus, kirveste kilksumine ja käsisaagide krääksumine, tühjad leivakotid ja teadmatus, millal tuleb veoauto, et nad tagasi koju viia.

Alguses pole kolhoosidel hooneid, mis mahutaksid kõiki loomi, ega piisavalt suuri aitasid. Lehmi on Peipsiveeres tavaliselt ikka ühiselt karjatatud, jagatud muidki töid ja varasid, nii et harjumine on siin kiirem kui sisemaal, kus hajali asuvad talud on varem ikka majandanud omasoodu, vaid harva mitme peale rehepeksumasinat või meiereid pidades.

Raskete teotööde ike annab aasta-aastalt järele, kolhoosnikud saavad igapäevased ametid, mille kõrvalt jõutakse ehk koduski üht-teist ära teha. Feofan, kes poja küüditamise järel brigadirikohalt lahti tehtud, klopsib sadamas kalakaste kokku. Tema ülemus on Isidor, kes varem surnuid mattis. Too on hakanud hoolega poliithariduskoosolekutel käima ning tõusnud laomeheks. Ise kutsub ta ennast rahvamajanduse laoministriks.

Nõukogulikus plaanimajanduses, kus eraomand on minimaalne ning ressursside jaotamine käib riikliku plaanikomitee ja kommunistliku partei käsu järgi, muutuvad laomehed ja varustajad sama tähtsaks nagu pankurid ja hulgikaupmehed kapitalistlikus süsteemis. Isegi tootmisettevõtted, mille direktorid sõidavad suurte mustade autodega, sõltuvad toorainest, olles seega varustajate ja vahendajate meelevallas. Isidor, kes kapitalismis ei mõistnud õiget positsiooni võtta, on peal neljakümnesena elus vigade paranduse teinud – kae, et varsti võtab uue naisegi, eelmine suri tal õige noorelt, lapsigi andmata. Joomist pole Isidor jätnud, kuid teeb seda enda sõnul plaanimajanduslikult, olles suurema osa päevast kerge auru all, kuid eneseväärikust kaotamata.

Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan“. Kirjastus Vemsa OÜ 2017, lk 175-176

Vera Muhhina „Tööline ja kolhoositar“ (1936)

Kunstiteadlane Linnar Priimägi: „20. sajandi ühe tuntuma skulptuuri „Tööline ja kolhoositar“ autor, läti nõukogude kujur Vera Ignatjeva Muhhina (1889-1953) sündis Riias ning õppis kunsti Moskvas ja Pariisis. […] V: Muhhina peateos, 25-meetrine teraskuju „Tööline ja kolhoositar“ valmis 1937. aasta Pariisi maailmanäituse tarbeks, kus ta tipnes 35 meetri kõrgusel NSV Liidu paviljonil. […] V. Muhhina skulptuurigruppi käsitati nõukogude kunsti esindusteosena ja sellisena ka kujutati seda korduvalt. […]

Sotsialismi täielikku võitu kuulutav NSV Liidu 1936. aasta konstitutsioon sündis Jossif Vissarionovitš Stalini täpsustatud arusaamas, et kulakute klassi likvideerimisega põllumajanduse kollektiviseerimise käigus 1929-1932 on Nõukogude Liidust kadunud viimane ekspluateeriv klass ning jäänud on vaid kaks klassi töölised ja talupojad. Nende huvid pole aga mitte vastandlikud, vaid kooskõlas. […]

Muhhina skulptuurigrupis [on] sugupoolte dualism, vastandlikkus ületatud: Töölisklass ja Talurahvas täiendavad teineteist, nende erinevus on olemas, kuid mitte oluline, nende vastandlikkus on neutraliseeritud kõrvutiolekus.

See ei kehti mitte ainult klassi- vaid ka sooerinevuse kohta. Tööline ja kolhoositar V. Muhhina skulptuurigrupil on „peaaegu samasoolised“. Nende sooline vahe on samuti vaid sümboolne: tööstus (Nõukogude Liidus eelkõige rasketööstus) on meessoost (masinate leiutajad ning avastajad on mehed, metallurgia – vasar – nõuab mehejõudu), põllumajandus naissoost (ürgne kujutlus maa- ja viljakusjumalannast Demeterist, „emakesest maast“). Nii nagu sooliselt erinevad mees ja naine moodustavad elu ühtsuse, moodustavad ka klassiliselt erinevad töölised ja talurahvas sotsiaalse ühtsuse. Talurahva paratamatut esialgset klassiteadvuslikku mahajäämust töölisklassist sümboliseerib V. Muhhina skulptuuris tema naissoolisus. Patriarhaalses („Seksistlikus“) ühiskonnas ongi naissugu mõistetud „nõrgema soona“ ja naine „nõrga olevusena“.“

Allikas:

Linnar Priimägi „Vera Muhhina „Tööline ja kolhoositar“ (1936). Nõukogude kunsti esindusteos“. Ajakiri „Kunst.ee“ 2000 (1), lk 86-93

FOTO SKULPTUURIST:

Anna Ahmatova „Reekviem“ (1940-1962)

Anna Ahmatova (sünninimi Gorenko) sündis 1889. aastal Odessas ning tema esimene luulekogu “Õhtu” avaldati 1912. aastal. Alustanud oma luuleteed kitsalt intiimse luuletajana, pöördus Ahmatova seejärel julgesti kodanikuluule motiivide poole, sõja ja revolutsiooni, Venemaa traagilise ajaloo mõtestamise ja filosoofilise luule juurde.

Alates 1920. keskpaigast hakati Ahmatovat üha enam süüdistama kontrrevolutsioonilisuses, mistõttu muutus luuletuste avaldamine Nõukogude Liidus üha keerulisemaks. Kõigest hoolimata osutas Ahmatova ebainimliku stalinliku korra survele mehist vastupanu ning jätkas viljakat loomingulist tööd, kuigi paljud luuletused jäid pikkadeks aastateks sahtlisse.

1930-ndail aastail arreteeriti A. Ahmatova poeg Lev Gumiljov, kes jäi vangilaagrisse paljudeks aastateks. Arreteeriti ka A. Ahmatova kolmas abikaasa - kunstiteadlane N. Punin. Need hirmsad massirepressioonide aastad ajendasid luuletajat 1930-ndail aastail alustama traagilist poeemi “Reekviem”, mis ilmus Nõukogude Liidus alles 1987. aastal. Stalini hirmuvalitsuse aastatel oli Ahmatova pideva jälgimise all ning peljates läbiotsimist, ei hoidnud ta alles “Reekviemi” käsikirja, vaid talletas poeemi oma lähimate sõprade mälus.

Allikas:

V. Bezzubov “Järelsõna”. — “Tähepuu varjus: luulet / Nikolai Gumiljov, Anna Ahmatova, Ossip Mandelštam”. Tallinn: Eesti Raamat 1990, lk 149-150.

KATKEND POEEMIST:

Ei varjanud ma tookord hirmu sunnil

End võõra taeva, võõra tiiva all —
Ma seisin oma rahva seas sel tunnil
Ja tundsin, mida tuli tunda tal.
1961

Eessõna asemel

Hirmsail ježovštšina aastail veetsin ma seitseteist kuud ootejärjekordades Leningradi vanglate väravate ees. Kuidagi kord keegi „tundis mu ära“. Siis minu järel seisev siniste huultega naine, kes kindlasti polnud kunagi kuulnud mu nime, ärkas meile kõigile omasest tardumusest ja küsis mult kõrva sisse (seal rääkisid kõik sosinal):

— Kas seda suudate kirja panna?
Ja mina vastasin:
— Suudan.
Siis libises midagi naeratuse sarnast üle selle, mis oli kunagi olnud tema nägu.

1. aprill 1957 Leningradis

Pühenduseks

Selle mure ees mäed kummardavad,
Jõgi voolusängis seisatus,
Kuid on rasked riivid, lukud, tabad,
Trellitatud uksed, mille taga
Hingab surmlik igatsus.
Mõnd ehk trööstib tuuleõhtu õrnus,
Mõnda ehavalgus rahusam —
Mitte meid, meil kõigil selles põrgus
Võtmekrigin võik vaid kaigub kõrvus,
Saatjaks valvurite raske samm.
Hommikupalvusele virgusime,
Metsistunud linnas ekseldes
Surmavaikseid hingi kohtasime —
Madal päike, Neeval uduvine,
Lootus üha laulmas kauguses.
Kohtuotsus . . . Pisar paisu tagant —
Kõigest juba lahtikistuna,
Nagu rusikalöök oleks raband,
Valu otse elu tuiksoont taband,
Vangub teele . . . Ihuüksinda . . .
Kuhu saatuskaaslased mul sattund,
Saatjaks neil mis hirmuviirastus?
On nad Siberis ehk tuisku mattund,
On kuupaiste nende paled katnud?
Neile see mu viimne tervitus.

Märtsis 1940

Sissejuhatuseks

See sündis, kui valgustas palge
Rõõm surnul vaid, rahu kes saand.
Ja kui oma vanglate külge
Jäi kõikuma Leningrad.
Kui vankusid hullunult piinast
Vastu hukule hulgad ja kui
Neile hüvastijättu veel viimast
Järgi vilistas vedurihuilg.
Surmatähed me üle neetud,
Vähkres süütuna Venemaa, —
Vangiveokitest läbi veetud,
Pekstud verise saapaga.

[. . .]

Epiloog

I

Ma nägin, kuidas sisse langeb pale,
Hirm alasti vaid vahib lauge alt
Ja raiub kõikidele nägudele
Kiilkirja kannatus karmjubedalt.
Kuis valu ühe ööga ruuged, pruunid
Ja mustad juuksed hõbedaseks teeb,
Kuis närtsib naeratus truu sõbra huulil
Ja naeratus heitumus vaid väriseb.
Ei tõuse üksi enda pärast hääl
Mul palveks — mõtlen siin ka kõiki teisi,
Kes pakases ja juulileitses sääl
All pimeneva punamüüri seisid.

II

Taas läheneb mälestustunde neid.
Ma näen, ma kuulen, ma tunnen teid —

Nii seda, kel hing lahkus koduteel,
Nii teist, kes võõral maal viibib veel,

Ja seda, kes raputas kaunist pead
Ning lausus: „Mu kodu on siin, kas tead.“

Neid nimepidi küll hüüaksin veel —
Kõik pühitud mälust — on jäänud vaid keel.

Just vaestest neist sõnust ma kudusin
Rüü selle, mis neid nüüd on ootamas siin.

Nad meeles on ikka ja alati mul,
Kesk tänastki häda neid mäletan küll,

Kui häält ka ei tule mu piinatud suust,
Mis tulvil mustmiljoni kisendust —

Las mäletavad siis nemadki mind,
Las palvetavad, et pääseks mu hing.

Ja kui siin maal mõeldaks kunagi ehk
Ausammast mul rajad, mis oleks eht,

Siis nõustudes tingimus mul on üks:
Et mereranda ei püstituks

See sammas, kus on minu sünnipaik —
Mul merega katkenud sidemed kõik;

Ei Kuninga Aeda, kus püha puu
Pikk vari mind otsimas troostitu,

Vaid siia, kus kolmsada tundi ma
Küll seisnud ees suletud värava.

Et surmatunnilgi meelest ei kaoks
Must vankrite mürin mul, needus mu jaoks,

See paukuv uks, valvuri ükskõikne koon
Ja vanaeit ulguv kui haavatud loom.

Mu pronksis tardunud laugelt vaid
Las sulalund voolab kui pisaraid,

Ja vangla tuvi las kudrutab veel
Ning vaikselt las laevu läeb Neeva veel.

Anna Ahmatova „Reekviem“. Tõlkinud ja kommenteerinud Doris Kareva. Vikerkaar 1988 (3), täisversioon kättesaadav siin.

Juhan Smuul „Poeem Stalinile“ (1949)

Juhan Smuul (1922-1971) oli üks Nõukogude luule juhtivaid autoreid. 1949. aastal kirjutatud “Poeem Stalinile” pälvis Stalini preemia ja üleliidulise tuntuse. Poeem vastab sotsialistliku realismi peamistele nõuetele, milleks olid: ustavus elutõele, teadlik parteiline kommunistlik suund, sotsialistliku kodumaa teenimine, oskus näha oma rahva homset päeva ning ka laiemalt tolle ajastu kirjandustavadele, mis muutusid üha rituaalsemalt Stalini-keskseks. Smuul ise on oma autobiograafias käsu all kirjutamise tagasi lükanud, väites, et tal polnud poeemi loomiseks isegi sotsiaalset tellimust. 

Analüüsides “Poeemi Stalinile” on eesti kirjanik ja kirjandusteadlane Jaan Undusk toonud välja selle teose kurva saatuse: “ Suur on algusest peale olnud poeemi kui kirjanduspoliitilise argumendi väärtus: üllitise tehniliselt toretsev väljaanneüllitise tehniliselt toretsev väljaanne käsitsi kirjutatud tekstiga ja seda krooninud Nõukogude Eesti preemia olid keskvõimu suunas rihitud märgutuled, mis pidid tõestama eesti kirjanduse lojaalset arengusammu. Hiljem sai poeem paraadnäiteks stalinismiajastu kirjanduslikust nurisünnitisest. Nii ühel kui teisel juhul manipuleeriti pigem konventsionaalse au- või häbimärgiga ning tegeldi seda vähem teose enesega. Niisiis on “Poeem Stalinile” neid teoseid, mis on seotud olnud esmajooned imperatiivse, käskiva -keelava kirjandusliku olemisega, teoseid, mida sõltuvalt ajastu ideoloogiast on peetud kirjanduses kas kohustuslikuks või lubamatuks. See on kirjandusteose jaoks õnnetu saatus - olla seotud esmajoones olemasolemise käsu ja mitte olemisvabadusega, mis loomupäraselt tema juurde kuulub.

Allikad:

• Jaan Undusk “Stalinismi müstilised ja maagilised märgid: Juhan Smuuli Poeem Stalinile oma retoorilises ümbruses”. Akadeemia 1994 (9), lk 1864.
• E. Annus; L. Epner; A. Järv; S. Olesk; E. Süvalepp; M. Velsker “Eesti Kirjanduslugu”. Kirjastus Koolibri 2001. Lk 349-359.

KATKEND POEEMIST:

[…]

Löö laulu, lõoke! Sul on kevad,
ja pesa peenral, rõõmus meel!
Maa kevadest kui kõnelevad
teemärgid erutavat keelt.

Tee vasakult: kolhoosi Valgus,
ja Leninlane, Jõukas Tee;
kui paremal: Tammsaare, Algus
ja Ždanov, Tõde, Helge Tee.
Seal kaugemal on teised nimed:
on Tormikotkas, Partisan,
on Juhan Liivi nimeline
ja Vilde, Jõu, Kaukaasia.

Suur Stalin — uues Teie nime
ja kätt ja tahet tunneme,
ükskõik ka, kuhu vaataksime,
mis suunas valiksime tee.

Jah, mäkke minevale teele
nüüd astunud on Eestimaa.
On uued sõnad eesti keeles:
kolhoos, eesrindlane, brigaad;
mees, eilne kehvik, ütleb aga
nüüd väga kindlalt: meie maa!
Kuid nende mõne sõna taga
on avar, särva panoraam.

Need sõnad tähendavad sama,
et elu lagi pole must;
et noorte hingi moonutama
ei hakka eraomandus;
et maa, kus enne vaesus priiskas,
ta kurvast lõustast lahti saab,
et ainsat verist higipiiska
ei ime kulak meie maal!

See tähendab, et hool ja hellus
ja koolid noorte päralt on.
Et noorus marsib uhkelt ellu
kui värske löögipataljon.
Läeb aasta, kaks. Ja sada tuhat
komnoori uues Eestis on!
Neil hing on võitlev, vapper, puhas!
Vaat, see on löögipataljon!

Nii nagu isad, noorus valis
just sama lipu punase,
ja seaduse, mis andis Stalin,
ja ainsa, stalinliku tee!

Ja sellel avaral ja suurel
teel, kommunismi viival meid,
me mõtted tulevad Te juurde,
suur Stalin, ümbritsevad Teid!

Maa tänab Teid: sest küllalt kaua
ta kõndis kurba orjateed.
Kui Teie seadus murdis rauad
ta kätelt, riivid elu eest.

Need murdsite. Kuid rohkem tänab
ta aga Teie päikse all
Teid selle eest, mis on meil täna,
et pidu on me tänaval!

Usk endasse end murrab kõnne,
aeg ehitav tast läbi lööb,
ja mõtted meie laste õnnest
ja ainulaadselt suurest tööst.

Ja laulab Moskva, laulab Tallinn
ühtsama uhke marsi viit:
Meid kommunismile viib Stalin,
maa päikesele vastu viib!

Juhan Schmuul „Poeem Stalinile“ — „Luuletused. Poeemid“. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1953, lk 180-182

Kommunismiohvrite memoriaal ja ohvitseride mälestusmärk “Teekond” (2018)

Arhitektuuriteadlane Triin Ojari on Tallinnasse Maarjamäele loodavat memoriaali kirjeldanud nõnda: “Võidutöö valiti välja üksmeelselt: lihtne monumentaalne vorm ja materjalid ning teekonna motiiv, mis ei suru peale liigset ideoloogilist laetust, sobisid kõigile žürii liikmetele. Pirita teelt, otse Murdmaa monumendi tseremooniaväljaku kõrvalt, algab läbi klindi kulgev aeglaselt tõusev tee. Surutud üle 11 meetri kõrguste mustade betoonmüüride vahele, jätab see külastaja vaatevälja vaid seintele kantud nimed ning käigu lõpus terendava pääsemise – avara õunapuuaia. See memoriaal on inimestele, kes kunagi koduaeda tagasi ei jõudnud. „Teekond on ruumiline kogemus, milles avaldub süsteemi jõud, mis selekteerib, lahterdab ja otsustab inimese saatuse üle. Inimene on selle süsteemi kõrval väike ja jõuetu. Teekond ei ole olemise, vaid kulgemise koht. Teekonna läbimine on rituaal, mis aitab kogeda minevikku,“ kirjutavad autorid. Monument koosnebki ligi 200 meetrit pikast teest ning selle lõpus Maarjamäe platoosse süvistatud väljakust, mida ümbritsevad nõlvadele istutatud iluõunapuud. Betoonmüüri välisseinas, merele avanevas kohas, on leitud koht ohvitseride mälestusmärgile – süngele figuurile, mille ees sillutatud ala mälestusüritusteks. Skulptuur kavandatakse eraldi autoritööna.”

Allikas:

Triin Ojari “Maarjamäe täieneb kommunismiohvrite memoriaaliga”

MEMORIAALI VIDEOTUTVUSTUS:

Töö autorid: Kalle Vellevoog, Jaan Tiidemann, Tiiu Truus, Martin Prommik ja Lidia Zarudnaja

Andrei Platonov "Auk"

Andrei Platonov (1899-1951) kirjutas romaani "Auk" 1930. aastate alguses. Teoses jutustatakse 1929. aasta algusest 1930. aasta aprillini kestnud nõukogude kollektiviseerimise kõige julmemast ajajärgust.

Selles loos kaevavad töötajad vundamendiauku tohutule hoonele, kus saaksid elada kõik maailma töölised. Kuid ehitust lükatakse edasi, projekti muudetakse pidevalt, ilmneb, et sellest ei tule midagi peale tohutu maa sees laiutava augu. Jättes ehitustööd lõpetamata, suunduvad töölised maale kolhoosi organiseerima. Autoril on õnnestunud hästi tabada kogu sotsialismi ehitamise õudust, maaelu ümberkujundamist ja nõukogude elu üldiselt.

Jutustus on kirjutatud eriliselt liialdatud ja tahtlikult "vales" keeles, milles ametliku propaganda klišeed on segunenud rahvapäraste lohisevate väljenditega. Autor nagu näeks maailma esimest korda ja valib vaevaliselt sõnu selle kirjeldamiseks. See on just keel, mis määrab romaani "Auk" maailma piirjooned - kus kõik on suunatud kõrgeima eesmärgi poole ja samas eesootavale hukule määratud.

Sealjuures oli Andrei Platonov täielikult nõukogude süsteemiga kohanenud isik - töötades 20. aastate alguses esialgu insenerina, seejärel ajakirjaniku ja kirjanikuna - ta ei väljendanud kunagi avalikult erimeelsust parteiliini suhtes, kuid elu lõpus represseeriti teda just tema kirjandusliku loomingu tõttu.

Allikas:

Полка 

KATKEND TEOSEST:

Lugemistares seisid  eelorganiseeritud kolhoositarid ootel.

“Tervist, seltsimees aktivist” ütlesid nad ühest suust.

“Kaader olgu tervitatud!”ja jäi natukeseks sõnatult kaalutledes seisma. “Kordame siis nüüd a-tähte, kuulake, mis ma ütlen, ja kirjutage . . .”

Naised laskusid põrandale, sest lugemistare oli täiesti lage, ja kirjutasid kirjutasid krohvitükikestega põrandalaudadele. Ka Tšiklin ja Voštšev istusid maha, kuna tahtsid oma aabitsatarkust kinnistada.

“Missugused sõnad algavad a-ga?” küsis aktivist.

Üks õnnelik neiu tõusis põlvili ja vastas kiiresti ning julgesti, nagu tema mõistus võttis:

“Avangard, aktiiv, agarus, avanss, arhi-pahempoolne, antifašist! Igas sõnas olgu kõvendusmärk, ainult “pahempoolsel” pole vaja!”

“Õige, Makarovna,” kiitis aktivist. “Kirjutage need sõnad süstemaatiliselt maha.”

Naised ja neiud heitsid virgasti põrandale ja hakkasid usinalt tähti kriipseldama, kasutades selleks vinka-vonka käivaid krohvikilde. Aktivist vaatas sel ajal aknast välja — kas kaaludes mõnd edasimineku teed või vaeveldes oma teadlikkuse üksilduses.

“Miks nad kõvendusmärki kirjutavad?” küsis Voštšev,

Aktivist pööras pead.

“Sest sõnad annavad kokku jooni ja loosungeid, ja kõvendusmärk on meile kasulikum kui pehmendusmärk. Pehmendusmärgi peaks tühistama, aga kõvendusmärgi just nimelt jätma: see annab vormelitele kindluse ja täpsuse. Kas kõik said aru?”

“Kõik-kõik!” ütlesid kõik.

“Edasi kirjutage b-ga mõisteid. Lase tulla, Makarovna!”

Makarovna kergitas end ja alustas, täis usaldust teaduse vastu:

“Bolševik, buržui, baas, barrikaadid, kapitalist on ballast, braavo-braavo, leninlased! “Bolševik” käib kõvendusmärgiga, “buržui” ei käi, muud on kõik pehmed!”

““Bürokratismi” unustasid ära!” täpsustas aktivist. “Niisiis, kirjutage. Ja sina, Makarovna, ole hea, käi korraks kirikus — pane mu piip põlema . . .”

Andrei Platonov „Auk“. Loomingu Raamatukogu 1988 (27-29). Tallinn: Kirjastus “Perioodika”, lk 69

Aleksandr Solženitsõn "Üks päev Ivan Denissovitši elus" (1962)

Tuntud nõukogude kirjanik ja dissident Aleksandr Solženitsõn (1918-2008) mõisteti 1945. aasta lõpus kaheksaks aastaks sunnitöölaagrisse ja pärast seda sundasumisele. Tema romaan "Üks päev Ivan Denissovitši elus" on esimene teos Nõukogude vangide elu kohta, mis on NSV Liidus avaldatud ja suure tähelepanu pälvinud. Tekst oli Solženitsõni poolt välja mõeldud laagris aastatel 1950-1951, kirjutatud 1959. aastal ja avaldatud 1962. aastal.

Jutustades ühest kinnipeetava Ivan Denissovitš Šuhhovi päevast, kirjeldab see laagrielu rutiini alates ärkamisest kuni magamaminekuni. Selle ühe päeva jooksul toimub laagris palju dramaatilisi sündmusi, kuid kõik need sündmused olid Ivani argielu rutiin ja kordusid päevast päeva: "selliseid päevi oli tema karistusaja jooksul kolm tuhat kuussada viiskümmend kolm". Seega piisab ühest päevast, et kirjeldada lugejale kogu laagri elu.

Allikas:

Полка 

KATKEND TEOSEST:

Valveülem luges ette tüdimuseni korratud laagri “hommikupalve”:

“Vangid, tähelepanu! Liikumise käigus rangelt kinni pidada kolonni korrast! Mitte maha jääda, mitte kokku joosta, ühest viisikust teise mitte üle minna, mitte rääkida, mitte ringi vaadata, käsi hoida ainult seljal! Samm paremale, samm vasakule loetakse põgenemiseks, konvoi avab tule ilma hoiatuseta! Suundur, sammu marss!”

Ja nähtavasti olid kaks esimest konvoisõdurit juba liikvele läinud. Kolonn lõi eespool lainetama, õlgademets hakkas õõtsuma, ja konvoi, kolonnist paarkümmend sammu paremal ja vasakul, omavahel kümme sammu vahet, asus teele, automaadid laskevalmis.

Juba nädalapäevad polnud lund sadanud, tee oli hästi sisse tallatud, kõvaks trambitud. Mindi kaarega ümber laagri nurga — ja nüüd keeras tuule viiliti näkku. Kolonn käis nagu matuserongis, käed selja taga, pead longus. Muud ei näe kui paari-kolme eelmise jalgu ja lapikest ärasõtkutud lund oma jalge ees. Vahel sekka hõikab mõni konvoimees: “Juu-nelikümmend-kaheksa! Käed seljale!” — “Bee-viissada-kaks! Pikem samm! Siis ei hõika nemadki enam suurt midagi : tuul piitsutab, ei lase silmi lahti hoida. Egas nendel pole lubatud lapikesi ette siduda. Ikka vilets amet . . .

Kogu kolonn ajab juttu, kui on parem ilm, karju nende peale kui palju tahes. Aga täna on kõik kössis, iga mees hoiab teise selja taha, igaüks mõtleb oma mõtteid.

Vangi mõttemõlgutus — ega seegi pole vaba, ikka jõuab ühe ja sama juurde välja, korrutab aga otsast peale: ega nad äkki leivapaikat aluskotist üles ei nuhi? ei tea, kas saab õhtul santšastist vabastuse? kas kapten läheb istuma või ei? ja mis nõksuga see Tsezar küll oma sooja pesu kätte sai? eks ta vist määris kedagi hoiukambri omadest, vaevalt et muidu?

Aleksandr Solženitsõn “Üks päev Ivan Denissovitši elus”. Loomingu Raamatukogu 1963 (11-12), Tallinn: Kirjastus “Perioodika”, lk 27

Mihhail Šolohhov "Ülesküntud uudismaa" (1932)

Mihhail Šolohhov (1905-1984) oli tunnustatud Nõukogude kirjanik, stsenarist ja ajakirjanik, Nobeli preemia laureaat. Esimene osa Mihhail Šolohhovi romaanist "Ülesküntud uudismaa" kirjutati ja avaldati 1932. aastal, teine osa lõpetati ja avaldati 1959. aastal. Romaani peetakse Nõukogude kirjandusklassikaks ja see pälvis maineka Lenini preemia. Šolohhov kirjeldab 1930. aasta kollektiviseerimist. Romaan tervikuna vastab ametlikule Nõukogude ideoloogiale. Positiivsed kangelased, viies täide kommunistlike töötajate ideaale, püüavad stepis kolhoosi üles ehitada, neile vastanduvad Nõukogude võimu vaenlased - endised valgekaardiväelased, kohalikud kulakud, kirikuisad, talupojad-üksiküritajad ja bandiidid. Võitlus lõpeb nii traagiliselt kui ka õnnelikult, peategelased surevad, kuid kommunism võidab.

Vaatamata sellele, et romaan vastab sotsialistliku realismi vorminõuetele, näitas Šolohhov kollektiviseerimist siiski kui keerulist ja ka verist protsessi. Teoses "Ülesküntud uudismaa" ei seisa mitte ainult negatiivsed kangelased kollektiviseerimise vastu, vaid ka tavalised hirmunud ja segaduses talupojad.

Allikas:

Полка 

KATKEND TEOSEST:

“Kuhu te siis sõidate?”

“Gremjatšisse.”

“Nii et meile. Aga mis asjus?”

“Seemnevilja järele.”

“See . . . Kuda siis nii?”

“Rajoonis kästi teilt seemnefondi võtta - nelisada kolmkümmend puuda. Nõõ!”

“Noh, seda ma arvasin!” hüüdis Viht. Ja jooksis valjaid keerutades külasse tagasi.

Jarski voorihobused ei jõudnud veel kolhoosi juhatuse juurde, kui juba poolele külale teatavaks sai, et jarskilased tulid seemnevilja järele. Silgates õuest õue, ei põlanud Viht jalavaeva.

Esimestena kogunesid tänavanurkadele naised, kes kädistasid ja käratsesid nagu ehmatanud põldpüüd.

“Vili viiakse ära.”

“Meil pole siis enam millegagi külvata!”.

“Oh häda küll.”

“Head inimesed rääkisid ju, et ei oleks tarvis old kolhoosi aita anda . . .”

“Oleks kasakad meid siis kuuland!”

“Vaja meestele öelda, et nad vilja ära ei annaks.”

“Ega meie ise ka ei anna! Lähme õige, naised, aitade juurde! Võtame malakad ja ärme laseme neid lukkude kallale!”

Siis ilmusid kasakad. Nendegi seas levisid samad jutud. Minnes ühelt nurgalt teise, tänavalt tänavale, kogunesid nad suurde jõuku ja liikusid aitade poole.

Samal ajal luges Davõdov jarskilaste toodud rajooni põllumajandusliku juhatuse ametlikku kirja.

“Sm, Davõdov,” kirjutas Lupetov, “sul on aitadesse jäänud viljavarumise arvel 73 tsentnerit nisu. Panen ette see nius (Kõik 73 tsentnerit) välja anda Jarski kolhoosile. Neil ei jätku seemnematerjali. See küsimus on varumisliidu kontoriga kooskõlastatud.”

Davõdov luges kirja läbi ja tegi korralduse vili välja anda. Jarskilased sõitsid kolhoosi juhatuse õuest aitade poole, kuid aitade juurde viiv tänav oli rahvast täis. Paarsada naist ja kasakat piiras igast küljest voorivankreid.

“Kuhu sõidate?”

“Või meie vilja järele? Kes kurat teid saatis?”

“Keera tagasi!”

“Me ei anna!”

Djomka Ušakov jooksis Davõdovit kutsuma. Davõdov traavis aitade juurde.

“Milles asi seisneb, kodanikud? Miks te olete kokku tulnud?”

“Miks sa jarskilastele meie vilja annad? Kas me nende jaoks vilja aita panime?”

“Kes andis sulle, Davõdov, selle õiguse?”

“Mida meie külvama hakkame?”

Davõdov astus lähemal oleva aida trepile ja seletas rahulikult, et ta rajooni põllumajanduse korraldusel ei anna mitte seemnevilja, vaid selle, mis on jäänud aitadesse viljavarumise arvel.

“Teie, kodanikud, ärge ärrituge, meie vili jääb alles. Ja selle asemel, et siin niisama luusida ja sihvkasid närida, oleks teil vaja põllule minna. Pidage silmas, et brigaadid peavad arvet tööle mitteilmumise kohta. Kes tööle ei lähe, seda trahvitakse.”

Mihhail Šolohhov “Ülesküntud uudismaa”. Esimene raamat. Tallinn: Kirjastus “Eesti Raamat” 1980, lk 257-258

Vassili Jefanov "Unustamatu kohtumine" (1937)

Vassili Jefanov (1900-1978) oli Nõukogude kultuurimaastikul austatud kunstnik, Stalini preemia laureaat ja paraadportree autor. Tema töö "Unustamatu kohtumine" on sotsrealistliku maalikunsti üks silmapaistvaid näiteid. Jefanovi maalil (algselt autori poolt nimetatud "Unustamatu") kohtuvad rasketööstuse inseneride abikaasad Nõukogudemaa riigi juhtidega. Kompositsiooni keskmes asub Jossif Stalin, kes on ümbritsetud lillede ja õnnelike inimestega. Selles töös ühendab kunstnik grupiportree sotsrealismi populaarsed elemendid ajaloolise maaliga. "Unustamatu kohtumine" meenutab stseeni teatris, sellele iseloomulike "lavastatud" detailidega - aplodeerivate käte rütmi ja laialipillutud roosidega.

Allikas:

Arzamas

MAAL:

Vassili Jefanov "Unustamatu kohtumine"

Aleksander Deineka "Tulevased lendurid“ (1938)

Nõukogude teenelise kunstniku Aleksander Deineka maali "Tulevased lendurid", mis valmis 1938. aastal, peetakse üheks parimaks sotsialistliku realismi näiteks. Pildil ei ole sotsrealismile iseloomulikku ametlikkust ja paatost, kuid teoses peegeldub just see „helge homne", mille peatset saabumist selle stiili loojad kuulutasid. Mere kohal lendav vesilennuk on selle kauni tuleviku metafooriks, mille poole esiplaanil istuvate noorte tähelepanu on suunatud. Pildi nimi ja selle kompositsioon viitab unistusele saada kangelastest lenduriteks. Sel ajal oli see eriala eriti lugupeetud ja seda ümbritses romantiline oreool.

Allikas:

Arzamas

MAAL:

Aleksander Deineka "Tulevased lendurid“

Ivan Põrjev "Rikas pruut" (1937)

Muusikaline komöödia sai Stalini perioodi nõukogude kino üheks kõige olulisemaks žanriks. Ühelt poolt näitasid filmid utoopilisi ja fantastilisi elusid, sealjuures vahendasid need filmid ka uue nõukogude kultuuri väärtusi. 1930.-1950.  aastate komöödiad eristuvad imekauni taustamuusika ja laulude poolest, mida esitasid peategelased. Filoloogi ja publitsisti Marietta Tšudakova sõnul on kaasaegne nõukaaja nostalgia suures osas seotud just nõukogude laulukirjutajate ja heliloojate oskustega.

1937. aastal filmitud Nõukogude komöödia klassikasse kuuluv režissöör Ivan Põrjevi film "Rikas pruut", räägib kolhoositar Marinka ja traktorijuht Pavlo armastusest. Noored otsustavad abielluda, kuid nende plaane takistab raamatupidaja Kovlinko. Ta valetab Pavlole, öeldes talle, et Marinka töötab halvasti, eelistades oma isikliku maalapi harimist kolhoosis töötamisele. Olukord laheneb, kui armastajad mõistavad, et nad mõlemad on eesrindlikud kolhoosnikud. Nii saab aus töö tasustatud õnneliku armastusega. Filmis "Rikas pruut" kõlasid kuulsa nõukogude helilooja Issaak Dunajevski laulud luuletaja Vassili Lebedev-Kumatši sõnadele.

Allikad:

Arzamas 

Colta 

KATKEND FILMIST:

Nikita Mihhalkov "Päiksest rammestunud" (1994)

Nikita Mihhalkov (1945) - Nõukogude ja Vene režissöör, prestiižsete  filmiauhindade võitja, avalik tegelane, tuntud oma konservatiivsete vaadete poolest. Tema kuulus film "Päikesest rammestunud", mis valmis 1994. aastal, esitati Oscari auhinnale ja saavutas Cannes'i filmifestivalil Grand Prix.

Ühe perekonna ajaloo kaudu kujutab režissöör Venemaa 20. sajandi tragöödiat. Tegevus toimub 1936. aastal, vahetult enne stalinistlike repressioonide algust. Legendaarne Nõukogude armee kolonel Sergei Kotov on abielus naisega endisest aadliperest, mistõttu satuvad samasse suvekodusse kokku nii revolutsioonikangelane kui ka revolutsioonieelset mentaliteeti kandvad inimesed. Ideoloogilised erimeelsused toovad kaasa väikesed perekondlikud vaidlused ja nägelused, varjutamata perekonna muretut elu. Kõik variseb kokku, kui kohale ilmub kauaaegne perekonnatuttav, NKVD poolt värvatud endine valgekaartlane Mitja. Tema saabumine toob ilmsiks nii emigratsiooni valu kui Stalini terrori õuduse. Film lõpeb komandör Kotovi vahistamise ja Mitja enesetapuga.

Surma ja hävingu metafoorina tiirleb ümber kangelaste päikesega sarnane keravälk. See sümbol viitab Stalini võrdlemisele päikesega selgitades filmi pealkirja, mis on pandud tol ajal populaarse tango pealkirja „Утомленное солнце“ järgi.

FILMI TREILER: