"Ajalugu ekraanil" eesmärk on suunata õpilased mõtisklema selle üle, mis rolli mängib kunst meie ajalooteadvuses akadeemilise ajaloo kõrval.
Loodud õppematerjali üheks lähtepunktiks on Saksa ajaloolase ja kultuuriteoreetiku Jörn Rüseni ajalookultuuri käsitlus. Selle kohaselt kujuneb iga inimese ajalooteadvus ajalookultuuri mõjul, mida Rüsen mõistab kõikvõimalike meenutuspraktikate koguvaldkonnana ühiskonna elus.
Nii näiteks võivad noore inimese minevikupildis kõrvuti asetseda katked ajalooõpikust, vanaemade pajatused, telesari "ENSV", mälestused Teletornis külastatud näitusest "Banaane ei ole" ning ka väikse Leelo lugu Stalini perioodist Eestis. Sealjuures ei pruugi need erinevad allikad õpilase minevikukujutluses oma informatiivsuse või tõetruuduse poolest eristuda, vaid sulavad kokku hägusaks tervikuks koondimetusega 'nõukogude aeg'.
Selleks, et õpilasest kujuneks teadlik ajalookultuuri tarbija, tuleks koolihariduses lisaks akadeemilisele ajaloole pöörata tähelepanu ka teistele kultuuris eksisteerivatele mäluvormidele. Sealjuures ei tohiks aga kõiki erinevaid mälutekste analüüsida vaid akadeemilise ajaloo kriteeriumite alusel. Ajalooline mängufilm on ennekõike kunstitekst. See väide võib kõlada iseenesestmõistetavalt, kuid filmi kui meediumi üks eripärasid on võime panna publik unustama, et tegu on väljamõeldisega.
Kanada pedagoogika professori Peter Seixase sõnul tõmbab ajaloofilm oma auditooriumi endasse tekitades reaalsuse illusiooni. Kinoekraan mõjub Seixase arvates justkui aken minevikku, kuhu piiludes saame me näha sündmusi "just nii nagu nad toona olid".
"Ajalugu ekraanil" oluliseks sihiks ongi õpetada, kuidas seda illusiooni läbi näha. Õppematerjal on jaotatud kolme ossa: "Aeg loos", "Lugu ajas" ja "Aeg ja lugu kultuuris". Lisapeatükina on platvormil ka "Seltsimees lapse maailm", mis tutvustab nõukogude aja eluolu.